§ 2. 
...
(2) Töökeskkonnavoliniku ja töökeskkonnanõukogu liikme koolituse kestus on 24 akadeemilist tundi ja selle õppekava peab eelkõige hõlmama järgmisi teemasid:


Kas oleks võimalik reguleerida ja/või täpsustada veebikoolituste korraldamist? Sellisel moel nagu praegu määrus ja täiskasvanute koolituse seadus kirjeldavad, ei saa hinnata veebikoolituse pikkust kuna ainuüksi õppe ühe osana tekstide kuvamisel peab arvestama, et inimesed loevad erineva kiirusega (kas veebiõpe peaks olema korraldatud kõige aeglasemate lugejate järgi või kõige kiiremaid aluseks võttes?), rääkimata tekstide, videode, ülesannete jms kasutamise vahekorrast. 

Kui rääkida õppe korraldamisest vastavalt täiskasvanute koolituse seadusele, mis viitab omakorda Täiendkoolituse standardile, kus § 2 (2) kirjeldab teadmiste hindamist ehk õppija arusaamist/materjali omandamist kuna teadmiste kontroll toimub üle veebi ja pole võimalik tuvastada, kes tegelikult testis/teadmiste kontrollis osaleb.
Eeltoodu ei puuduta ainult TKK volinike ja TKK nõukogu liikmete väljaõppekoolitust vaid osaliselt ka esmaabiandja koolitusi (väljaõpe ja täiendõpe).

Kuidas on reguleeritud ja tagatud järelvalve jne sellistel puhkudel, kui koolitusasutus korraldab koolituse, kus koolitajate nimed, kompetentsus jne on koolitusasutuse veebilehel on küll toodud, ent reaalselt koolitab mõni teine isik? 

On oluline luua selgus ka pädevuste osas - kas koolitaja pädevus jääb põhimõtteliselt soovituslikuks (on õppinud ühes või teises koolis/ülikoolis/koolitusel vms) või peaks pädevust siiski keegi kolmas osapool kinnitama (näiteks täiskasvanute koolitaja kutsestandardi mõistes). Kui soovida kvaliteeti selle parimas mõistes, tuleks märkida täiskasvanute koolitaja pädevusnõudeid konkreetselt määruses, seaduses või sellega liituvas standardis.

Võib-olla peaks määrusega veidi täpsemaks minema ka esmaabikoolituse pakkujate osas. Määrus loob võimaluse korraldada esmaabikoolitusi, mis sisuliselt võivad saada õppijale elupäästvat või ka vastupidist oskust pakkuvaks/kinnistavaks, kui neid viib läbi küll tervishoiutöötajate riiklikus registris registreeritud tervishoiutöötaja, kes on läbinud esmaabiõpetaja koolituse ning omab sellekohast tunnistust, aga kel puudub endal reaalne kogemus kriisisituatsioonis esmaabi andmiseks, millega liitub koolitamise ebapädevus (mh elementaarsed teadmised andragoogikast).

Töökeskkonnaspetsialist on TTOS-i
kohaselt töökeskkonnaalaste teadmiste ja oskustega töötaja, keda tööandja on volitanud ettevõttes täitma töötervishoiu- ja tööohutusalaseid ülesandeid (§ 16), muuhulgas tundma töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid õigusakte ja ettevõtte töötingimusi, neid jälgima ja kontrollima ning võtma tarvitusele abinõud töökeskkonna ohutegurite mõju vähendamiseks. Selleks, et neid ülesandeid täita, peab  töökeskkonnaspetsialistiks volitatud töötaja  omama reaalseid teadmisi ja arusaamist ohuteguritest, nende tervisemõjudest.
Arvestades töökeskkonnaspetsialisti  ülesannete olulisust tööandja töökeskkonna ohutuse korraldamisel ja tagamisel ning võrreldes tema rolli töökeskkonnanõukogu liikme või töökeskkonnavoliniku ülesannetega jääb õigusakti looja taotlus arusaamatuks: TKN liikmele ja TKV-le on kehtestatud nõue läbida kohustuslik koolitus koos teadmiste kontrolliga 24 akad/h ulatuses ja samal ajal TKS-le ei ole kehtestud mitte mingisuguseid pädevuse ega haridusnõudeid. 
Hetkel kehtiv määrus reguleerib muuhulgas ka töökeskkonnaspetsialisti täiendõpet. Uues õigusaktis puuduvad igasugused viited töökeskkonnaspetsialistide õppele või koolitusele. Millistel kaalutlustel tuginedes on määrusest välja jäetud töökeskkonnaspetsialistide koolituse teema? Milliste kriteeriumide alusel, kuidas ja kes hindab, kas töökeskkonnaspetsialistiks volitatud töötaja on töökeskkonnaalaste teadmiste ja oskustega?