Erakoolis õppiva lapse vanemana leian, et Erakooliseaduse § 22'2 muutmise seaduse eelnõu on põhjendamatu ja vale ning tuleb jätta menetlemata kuna eelnõu on vastuolus põhiseaduse ja koalitsioonilepinguga, mille kohaselt lapsed ja lastega pered peaksid olema riigi kaitse all. Antud juhul soovitakse riigi seisukohalt mitte väga olulist summat kokku hoida u 6000 lastega pere arvelt.

Eelnõuga rikutakse erakoolide õiguspärast ootust ilma legitiimse eesmärgita ja ebaproportsionaalselt. Erakoolides õppivate laste osa on kogu õpilaste arvust marginaalne, see ei mõjuta koolivõrgu korrastamist. Puuduvad mistahes tõendid, et koolivõrgu korrastamist takistaks muu kui omavalitsuste haldussuutmatus ning selle sidumine üksikute erakoolidega on põhjendamatu. Tähelepanuta on jäetud, et erakooli loomisel investeerib kooli omanik kooli tegevusse (hoone, infrastruktruur jne) vähemalt 7-10 aastase perspektiiviga, tehes vastava arvestusega äriplaani ja võttes pangalaenu. Senised investeeringud on tehtud arvestusega, et riik/kohalik omavalitsus erakoole toetab. Sellise toetuse ärakaotamist ei ole võimalik tasandada 1-aastase jõustumistähtajaga. Eelnõu seletuskirjas puuduvad adekvaatsed mõjude analüüsid – kuidas see eelnõu mõjutab tegelikult erakoolide ja nendes õppivate laste perede majanduslikku seisu, erakoolide sõlmitavate lepingute täitmist jne. Kui kohalikel omavalitsustel puudub kohustus erakoole toetada, siis ei saa sellest eeldusest mõjude analüüsi osas lähtuda. Kuni eelnõu mõjude (sh kasu ja kahju) analüüs puudub, ei ole võimalik väita, et eelnõu eesmärk (hoida kokku laste hariduskuludelt suurusjärgus 7 miljonit eurot kaalub üles erakoolidelt seadusega antud õiguse täieliku ja järsu kaotamise.

Eelnõu on vastuolus põhiseadusega seetõttu, et alaealised lapsed peaksid olema riigi jaoks võrdsed. Puudub igasugune põhjus, miks erakoolis õppiva lapse kool ei saaks tema eest riigi poolt (arvestades ka oma vanemate maksukoormust) riigilt samu hüvesid munitsipaal- või riigikoolis õppiva lapse kooliga. Sellel motiivil kunagi erakoolide toetamine ette nähti ning see kaalutlus on õige ka käesoleval ajal. Kui toetusest otsustatakse loobuda, suureneb selle võrra vanemate maksukoormus. 
Minu laps õpib erakoolis ja tema igakuine õppemaks on juba praegu küllaltki ränk kanda. Kuna aga lapsele kool oma eripäradega (süvaõpe reaalainete suunal) sobib ning justnimelt tema tugevus reaalainetes on see, mis annab talle elementaarselt vajalikku enesekindlust, leian, et oleme koos sattunud põhjendamatult löögi alla. Sealjuures elab mu laps koolist kaugel, kuid on valmis igal hommikul ärkama vara, et minna kooli, kus tal meeldib käia. Siinkohal ei tasu alahinnata olukorra keerukust, sest tegemist pole lapsega, kes saaks hakkama rohkem kui tuhandepealises riigikoolis, kuna tal puudub sellisel tasemel sotsiaalne toimetulekuoskus ning suures koolis jääks ta enesekehtestamiseoskuse puudumisel hätta, ilmselt tõmbuks sellises rahvarohkes kollektiivis enesesse ning eralduks teistest. Võimalik, et ta satuks suisa tõrjutud olukorda  - veelgi enam, on tõenäoline, et teda peetaks tema erinevuste tõttu rumalaks, kuigi tegu on andeka lapsega. See võiks omakorda põhjustada järsu halvenemise õppetulemustes. Väikeses erakoolis jagub aga temalegi piisavalt tähelepanu ning õpetaja abi  ning ta suudab endaga toime tulla. 
Kui mina omal ajal rohkem kui tuhandepealises, viie paralleelklaasiga koolis õppisin, käis minust klass allpool koolis psühholoogiliste erivajadustega matemaatikageenius. Kujutlen, et kool oli tema jaoks tõeline õudusunenägu, sest selle asemel et temaga arvestada, torkisid kõik lapsed teda vahetunnis hea meelega, sest oli ju huvitav vaadata, kuidas ta šokiseisundis paigale tardus ja abitult karjuma hakkas. Loomulikult ei suutnud pedagoogid talitseda gümnaasiumiastmes õppivat pea poolt tuhandet last, kes vahetundides koridore uputasid. Ma imetlen seda poissi siiani, minu teada suutis ta isegi selle kooli lõpetada ja oma eluga edasi minna. Missugust meeletut pingutust ja tühja vaeva puhtalt eksistentsi tagamisel see temalt nõudis, seda ei suuda ma ettegi kujutada. 
Olen olnud tänulik tänasele ühiskonnale, kus ka veidi teistsugustel lastel on võimalik läbida koolitee - veidi väiksemas kollektiivis, ilma selliste psühholoogiliste traumadega. Kui see võimalus nüüd ära kaotatakse, näen selles suurt tagasilangust Eesti riigi jaoks.

Erakoolis õppiva lapse vanemana leian, et Erakooliseaduse § 222 muutmise seaduse eelnõu on põhjendamatu ja tuleb jätta menetlemata. Eelnõu näib põhinevat eksiarvamusel, nagu erakoolides õpivad keskmisest varakamate inimeste lapsed. See eeldus ei põhine uuringutel ning on vale. Erakoolides õpivad lapsed erinevatest peredest ja erinevatel põhjustel. Ühine on aga kõigil üks -nad õpivad erakoolis, sest neil puudub võimalus saada samalaadset (sama suunitluse või tasemega) haridust riigi või munitsipaalkoolis. See ei ole aga laste, vaid riigi ja omavalitsustuste probleem. Selle eest ei peaks lapsi karistama. Kokkuvõttes peaks olema odavam ja lihtsam maksta samas määras lapsele toetust erakoolis, kui luua juurde uusi koole riiklikus struktuuris.

Erakoolis õppiva lapse vanemana leian, et Erakooliseaduse § 22 muutmise seaduse eelnõu on mitmel põhjusel põhjendamatu ja vale ning lisaksin omal poolt põhjusena selle, et alaealised lapsed peaksid olema riigi jaoks võrdsed. Puudub igasugune põhjus, miks minu erakoolis õppiva lapse kool ei saaks tema eest riigi poolt (sest maksan samamoodi makse kui teised kodanikud) samu hüvesid munitsipaal- või riigikoolis õppiva lapse kooliga. Sellel motiivil kunagi erakoolide toetamine ette nähti ning see kaalutlus on õige ka käesoleval ajal.

Seletuskirjas on toodud ühena kolmest eelnõu eesmärgist (tsiteerin): " tagada juurdepääs kvaliteetsele haridusele olenemata õppija majanduslikest
võimalustest ja vältida hariduslikku kihistumist".  Vastavalt sellele eesmärgile on kogu antud eelnõu kontseptsioon rajatud eksiarvamusel, nagu õpiksid erakoolides keskmisest varakamate inimeste lapsed kes võtaksid õppimisvõimaluse "tavalise inimese" eest ära. See eeldus ei põhine uuringutel ning on täiesti vale. Erakoolides õpivad lapsed erinevatest peredest ja erinevatel põhjustel. Räägin muu hulgas ka enda nimel - meil on kolm last ja sissetulekunumber pereliikme kohta on nii väike et häbi öelda.  Kuid põhimõtteliselt, juba sellise eesmärgi püstitamine kaasaegses, turumajanduslikus arenenud Euroopa riigis on nii sisuliselt kui ka vormiliselt täiesti väär. Ning selle kõrval, antud eelnõu ei taga ka seda "eesmärki" mitte kuidagimoodi, sest et kui kvaliteetset haridust andvate erakoolide elu teha keerulisemaks (st seada täiendavad turupiirangud), siis kaob osa kvaliteetsest haridusest sootuks, mitte ei "taassünni" avaliku sektori koolivõrgus.

ka seetõttu, et alaealised lapsed peaksid olema riigi jaoks võrdsed. Puudub igasugune põhjus, miks erakoolis õppiva lapse kool ei saaks tema eest riigi poolt (arvestades ka oma vanemate maksukoormust) riigilt samu hüvesid munitsipaal- või riigikoolis õppiva lapse kooliga. Sellel motiivil kunagi erakoolide toetamine ette nähti ning see kaalutlus on õige ka käesoleval ajal.

Eelnõu on vastuolus põhiseaduse ja koalitsioonilepinguga, mille kohaselt lapsed ja lastega pered peaksid olema riigi kaitse all. Antud juhul soovitakse riigi seisukohalt mitte väga olulist summat kokku hoida u 6000 lastega pere arvelt.

Antud eelnõu juurde kuuluv seletuskiri toob muuhulgas välja, et üks seaduse muutmise põhjuseks on see, et Eesti haridussüsteemi korraldamise eesmärk on olnud luua tugev ühtluskool, milles õppides ei tohi olla hariduse omandamise võimaluste juures määravaks lapse elukoht või sotsiaalne päritolu.

Antud seosega ei saa me nõustuda, sest erakooliseaduse muutmise seadus pigem just võib suurendada ebavõrdsuse teket. Seda seetõttu, et mitmed munitsipaalkoolid ei suuda siiski veel pakkuda kvaliteetset haridust, samas just elukoha tõttu suunatakse vanemate soovidega arvestamata lapsed just n.ö. kodulähedastesse koolidesse. 

Meie pere lugu on just üks selline, kus kodulähedasse kooli suunamise juures ei olnud meil mingit sõnaõigust. Olime heausksed, et kui olla ise aktiivne ja hooliv lapsevanem siis on võimalik hea hariduse saavutamine üks kõik millises munitsipaalkoolis. Kahjuks oli kooli esimesel poolaastal juba selge, et antud kool ei suuda heal tasemel haridust esimese klassi õpilastele pakkuda. Esimese klassi lõpuks lahkus sealt klassist 6 õpilast ja otsisid kohti teistes Tallinna koolides. Järgmisel aastal lahkus veel 3 õpilast.  Peamisteks põhjusteks  - distsipliini puudumine, puudulik õppetöö, koolivägivald, kooli juhtkonna suutmatus probleemidega tegeleda jne.. Probleeme antud klassi ja kooliga on kinnitanud ka Tallinna Haridusameti ametnikud. 

Otsus vahetada kooli ei tulnud meie perele kergelt. Otsustavaks sai lõpuks lapse enda soov kooli vahetada. Kooli vahetamine Tallinnas aga ei ole üldse lihtne. Vabu kohti lähedalasuvates koolides ei olnud (mitmed vabad kohad olid läinud juba ka teistele sama klassi õpilastele, kes soovisid lahkuda). 

Õnneks avati just sel aastal Tallinna Kesklinna Põhikool ning meil õnnestus saada koht selle kooli teise klassi. Esimene poolaasta oli keeruline, sest eelmisest koolist saadud kogemused ja hirmud raskendasid õppetööd. Koostöö õpetajaga oli aga suurepärane ja lõppesid poisi nutuhood ning tekkis enesekindlus ja tagasi tuli õpirõõm. Tänaseks on ta väga hea õppeedukusega neljanda klassi õpilane. Meie kahelapselise väikese pere mõlemad vanemad teenivad keskmist Eesti palka ja õppemaks ei ole meie jaoks väike summa,  samas on see investeering, mida me oleme valmis tegema, et pakkuda oma lapsele võimalust saada head haridust. See on meie ja meie lapse põhiseaduslik õigus. 

Ka riik võiks näha head haridust kui investeeringud tulevikku. Võib arvata, et esimeses koolis jätkates oleks olnud riskideks koolist väljalangemine, õppeedukuse langus, puudulikud teadmised, psühholoogilised probleemid ja õpiraskused. On selge, et lapse tulevikuväljavaated eduka maksumaksjana oleksid olnud piiratud. Praegune erakooli haridus võimaldab lapsed tulevikus paremini konkureerida nii haridusmaastikul kui hiljem tööturul.  

Olukorras, kus mitmes kohalikus omavalitsuses puudub vanemal tegelikult õigus kaasa rääkida oma lapse koolivaliku teemadel, ei ole õigustatud erahariduse piiramine.

Erakoolis õppivate laste vanemana leian, et Erakooliseaduse § 222 muutmise seaduse eelnõu on põhjendamatu. Erakoolides õpivad lapsed erinevatest peredest erinevatel põhjustel. Üks põhjustest on see, et neil puudub võimalus saada samalaadset (sama suunitluse või tasemega) haridust riigi või munitsipaalkoolis. Kas see ülejääv raha päästab süsteemi? Arvan, et tuhanded pered oleksid põhjusega pettunud ja sooviksid tõendeid selle kohta, kuidas riiklike koolide majandamises mõne aasta möödudes "olulisi edusamme" on tehtud.

Hariduses ei saa muudatusi teha kiiremini kui üks kooliaste (3a), sest oleme seotud perele antud lubadusega. Näiteks kui õpilane asub õppima erakooli gümnaasiumiastmes ja sõlmime õppelepingu, siis on perel õigustatud ootus, et ta saab ka selle gümnaasiumiastme seal koolis kokkulepitud tingimustel lõpetada. Seda on erakoolil raske tagada kui otsustatakse 1 aastase perioodi jooksul 1/3 tulubaasist ära lõigata. Vahet pole, kas see 1/3 tuludest järsku ära võtta erakoolilt või munitsipaalkoolilt, siis on igal koolil keeruline jätkata. Valdavalt on ju kõik koolid  teinud mingid investeeringud õpikeskkonda, käivitanud mingid õppesuunad või valikained, võtnud mingid lepingulised kohustused lapsevanemate ees jne. Päevapealt ei ole võimalik ehituse laenulepinguid, käivitatud õppesuundasid jms lõpetada ning see ei ole ka seaduslikult võimalik. Kindlasti ei ole ka enamus erakoolid lapsevanemad võimelised 1/3 võrra suuremat õppemaksu maksma, isegi kui see tõus hajutada 3 aasta peale.

Võrdne kohtlemine: Kui seaduse muudatuse eelnõu vastu võetaks, siis kuidas on tagatud võrdne kohtlemine olukorras, kui näiteks Tallinna õpilane läheb Keilas asuvasse kooli, siis Tallinn annab raha Keila KOV-ile kaasa, aga kui Tallinna laps läheb Keilas asuvasse erakooli, siis ei anna pearaha kaasa. See ei ole õige ja võrdne kohtlemine. Riigi regulatsioon on vajalik hariduse korraldamisel, aga erakoolide puhul selle loomulik väljendusviis oleks kehtsetada rangemaid reegleid koolide loomisele, tegutsemisele, kvaliteedile, otsarbekusele jms, aga mitte rahastamisele. Rahastamise osas peab kohtlema kõiki lapsi võrdselt ja siin ei tohi teha vahet, millises koolis laps käib. Riigikogu poolt vastuvõetud ja täna kehtiva Erakooli seaduse järgne olukord tagab võrdse kohtlemise ja selle muutmine eelnõu kohaselt likvideerib selle. 
Õiguspärane ootus:
Alles hiljuti kajastas meedia sündmusi, kus riik kaitses kuni Riigikohtu 2014.a. lahendini välja täna kehtivat Erakooli seadust ja selle § 22 lõiget 2, kohustades KOV-e seda täitma. Ka Riigikohtu menetluses, riik ei väitnud nagu oleks selle seaduse säte kuidagi avalike huvide vastane. Samuti viimati toimunud Riigikogu valimistel koalitsiooni kuuluvad parteid lubasid lapsi võrdelt kohelda. Täna kehtiva seaduse valguses, tegid erakoolid eelarveid mitte üheks aastaks nagu seletuskiri eksitavalt väidab, vaid koolimajade soetamise ja õppetööks ettevalmistamisega seotud otsused ja kohustused on võetud tähtajaga kuni 15 aastat. Kui see on erakoolipidajate huvi, risk ja vastutus, siis kust pidid erakoolid aimama ja suutma teha riskianaüüsi, et hariduskorralduse finantseerimise aluseid võidakse muutma asuda ja seda teha aastase etteteatamisega.
Seletuskirjas proportsionaalsuse punkti all rõhutatakse eesmärgi tähtsust ja legitiimsuse punkti all eesmärki soodustada optimaalse koolivõrgu teket. Legitiimse eesmärgi ja proportsionaalsuse seletused justkui väidavad üheltpoolt, et erakooli asutamine takistaks riigil ja KOV-il koolivõrgu korrastamist.. Samades sätetes väidetakse jällegi, et kodanikuühiskonna poolt loodud erakoolidel on rikastav koht. Samas jälle, et on kaalukas avalik huvi erakoolidest vahendite ümbersuunamise osas mujale haridussüsteemi. Jääb mulje, et eraalgatust mis lapib riigi "haridusreformi auke" ja laiemalt tegemata haldusreformi ebaefektiivsust, karistatakse tulubaasi vähendamise arvelt, seades avalik õiguslike koolidega ebavõrdsesse seisu. Kas ei ole mitte nii, et riik peaks tasakaalustatult arendama haridussüsteemi kõiki osi mitte ütlema, et nüüd eelistame üht, võttes ära teiselt.
Samuti tundub erakoolidega seotud kulubaasi tõusu analüüsi esitlusviis sellisena, nagu see oleks riigieelarvele suureks koormaks ja tõus kuidagi ebaloomulik. Samas kogu haridussüsteemi kulubaas ilmselt tõuseb jooksvalt ja erakoolidega on ilmselt oluliselt lihtsam kulu kontrollida, tehes kokkuleppeid kulu stoppide osas. Selleks peab aga tahet olema ja päriselt uskuma, et kodanikuühiskonna eraalgatused Erakoolide kaudu on haridssüsteemile rikastavad.
Kokkuvõtteks võiks avalikustada mõjuanalüüsi(d), mismoodi selle seadusemuudatusega hariduskorraldus paraneb, enne kui sellega edasi minna!
Samuti avaliku huvi analüüs(id), kuivõrd sellele paljuski rõhutatakse seletuskirjas.

Eelnõul puudub muu vajadus peale 5-7 miljoni eurose kokkuhoiu erakoolide laste arvelt. Kuluarvestused ei põhine analüüsidel, ning vajalik kulu ei ületa tänast kulu taset u 7 miljonit eurot aastas. Isegi juhul, kui analüüsid kulude suurenemise osas olemas oleksid, siis on riigil selle asemel, et toetus päris ära kaotada, võimalik see fikseerida tänasel tasemel või seda pisut vähendada või diferentseerida arvestades kooli suunitlust.  Ka see vähendaks pisut eelnõu negatiivseid tagajärgi .

Erakoolis õppiva lapse vanemanaleian, et Erakooliseaduse § 222 muutmise seaduse eelnõu on põhjendamatu ja vale. Lisan ka need vaated, mis juba kajastatud, aga millega olen samuti nõus ning mille tõttu tuleks tuleks jätta eelnõu menetlemata:
1.       Eelnõu on vastuolus põhiseaduse ja koalitsioonilepinguga, mille kohaselt lapsed ja lastega pered peaksid olema riigi kaitse all. Antud juhul soovitakse riigi seisukohalt mitte väga olulist summat kokku hoida u 6000 lastega pere arvelt.
2.       Eelnõuga rikutakse erakoolide õiguspärast ootust ilma legitiimse eesmärgita ja ebaproportsionaalselt. Erakoolides õppivate laste osa on kogu õpilaste arvust marginaalne, see ei mõjuta koolivõrgu korrastamist. Puuduvad mistahes tõendid, et koolivõrgu korrastamist takistaks muu kui omavalitsuste haldussuutmatus ning selle sidumine üksikute erakoolidega on põhjendamatu. Tähelepanuta on jäetud, et erakooli loomisel investeerib kooli omanik kooli tegevusse (hoone, infrastruktruur jne) vähemalt 7-10 aastase perspektiiviga, tehes vastava arvestusega äriplaani ja võttes pangalaenu. Senised investeeringud on tehtud arvestusega, et riik/kohalik omavalitsus erakoole toetab. Sellise toetuse ärakaotamist ei ole võimalik tasandada 1-aastase jõustumistähtajaga.
3.       Eelnõul puudub muu vajadus peale 5-7 miljoni eurose kokkuhoiu erakoolide laste arvelt. Kuluarvestused ei põhine analüüsidel, ning vajalik kulu ei ületa tänast kulu taset u 7 miljonit eurot aastas. Isegi juhul, kui analüüsid kulude suurenemise osas olemas oleksid, siis on riigil selle asemel, et toetus päris ära kaotada, võimalik see fikseerida tänasel tasemel või seda pisut vähendada või diferentseerida arvestades kooli suunitlust.  Ka see vähendaks pisut eelnõu negatiivseid tagajärgi .
4.       Eelnõu on vastuolus põhiseadusega ka seetõttu, et alaealised lapsed peaksid olema riigi jaoks võrdsed. Puudub igasugune põhjus, miks erakoolis õppiva lapse kool ei saaks tema eest riigi poolt (arvestades ka oma vanemate maksukoormust) riigilt samu hüvesid munitsipaal- või riigikoolis õppiva lapse kooliga. Sellel motiivil kunagi erakoolide toetamine ette nähti ning see kaalutlus on õige ka käesoleval ajal.
5.       Eelnõu näib põhinevat eksiarvamusel, nagu erakoolides õpivad keskmisest varakamate inimeste lapsed. See eeldus ei põhine uuringutel ning on vale. Erakoolides õpivad lapsed erinevatest peredest ja erinevatel põhjustel. Ühine on aga kõigil üks -nad õpivad erakoolis, sest neil puudub võimalus saada samalaadset (sama suunitluse või tasemega) haridust riigi või munitsipaalkoolis. See ei ole aga laste, vaid riigi ja omavalitsustuste probleem. Selle eest ei peaks lapsi karistama. Kokkuvõttes peaks olema odavam ja lihtsam maksta samas määras lapsele toetust erakoolis, kui luua juurde uusi koole riiklikus struktuuris.
6.       Eelnõu seletuskirjas puuduvad adekvaatsed mõjude analüüsid – kuidas see eelnõu mõjutab tegelikult erakoolide ja nendes õppivate laste perede majanduslikku seisu, erakoolide sõlmitavate lepingute täitmist jne. Kui kohalikel omavalitsustel puudub kohustus erakoole toetada, siis ei saa sellest eeldusest mõjude analüüsi osas lähtuda.
7.       Kuni eelnõu mõjude (sh kasu ja kahju) analüüs puudub, ei ole võimalik väita, et eelnõu eesmärk (hoida kokku laste hariduskuludelt suurusjärgus 7 miljonit eurot kaalub üles erakoolidelt seadusega antud õiguse täieliku ja järsu kaotamise.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Nimetatud eelnõu paneb aga need vanemad raskemasse olukorda, kes on samuti Põhiseaduse põhjal otsustanud pakkuda lastele peavoolu haridusest erinevat haridust - väikesed erakoolid siis esmajärjekorras. Vanemate valiku põhjus on tihti seotud lapse isikuomadustega, mis vanemale on ilmnenud lapse kasvades ja viitavad lapse raskustele õppimisega suurtes klassides või tavakooli õppemetoodikatega. Sellise lapsele hariduse andmisel erakoolis on vanem võtnud enda peale panustamise lapse haridusse, eelnõu jõustmine aga diskrimineerib sellise valiku teinud peresid "muude asjaolude" tõttu.

Seisukoht.pdf

Erakoolide ühendused saatsid esimese kirja koostöösooviga ministeeriumile Erakooliseaduse muutmise osas juba 18.05.15. Kahjuks erakoolide ettepanekuid ja alternatiivkompromisse isegi ei kaalutud. Ühendused saatsid ühised seisukohad seaduse muutmiseks 01.09.2015, kus muuhulgas tuuakse välja, et seaduse muutmise seletuskirjas on mitmeid fakti- ja loogikavigu. Esitatud kiri on jäetud märkuste tabelist välja. Lisan mõlemad esitatud kirjad.

Erakoolide rahastamine_pöördumine_lisaga_mai2015.bdoc

Lisan 01.09.15 saadetud kirja

Seisukohad EraKS muutmise eelnõule_erakoolid_2015 09 01.ddoc

Põhimõtteliselt väär on ettepanek, et ametlikust erinevatel õppeviisidel nagu waldorfõpe ei ole õigust riiklikule toetusele. Vastupidi - riik peaks toetama õppeviiside ja -meetodite mitmekesisust ning soodustama waldorfõpet ja sellesarnast õpet. Tänasel päeval on paljud waldorfkoolidest välja kasvanud õppeviisid nagu kujundav hindamine jõudnud ka tavakooli, kuid endiselt on suur erinevus, millal ja kuidas õpetatakse. Eesti õppesüsteemi edasiarendamise seisukohalt on eluliselt tähtis, et waldorfõppe sarnane alternatiiv säiliks ka tavainimestele, kes ei ole võimelised iga lapse pealt igakuiselt maksma sada eurot. Minu puhul teeks see kolme lapse peale 300 eurot kuus koolihariduse eest, mis ei oleks meile enam jõukohane. Kui nüüd minu lapsed lähevad seetõttu tavakooli, ei ole riik ju rahaliselt midagi võitnud, sest nüüd tuleb seesama raha maksta tavakoolile! Lihtsalt minu lapsed jäävad ilma võimalusest saada teistsugune haridus, sest Eesti riik on nii kitsarinnaline, kuigi rahalist kokkuhoidu ei ole.

Selline riigi käitumine ei ole mõistlik. Palun sellest loobuda!

Tervitades
Mart Hiob
Tartust

Väikeriigi ja tema kodanike tulevikule on ülioluline, et kohtleksime igat last ja lapsevanemat võrdselt,  väärtustaksime igat indiviidi, soosiksime igal võimalikul viisil edasipüüdlikkust. Erakoolidega seotud inimesed on kindlasti edasipüüdlikud ja innovaatilised otsides võimalusi anda oma lastele parimat võimalikku haridust ja seda ka olukordades, kus riik ja munitsipaalkool ei suuda seda sobival viisil tagada. Erakoole ei looda niisama lõbu pärast või kasumi teenimiseks (enamus neist on ju MTÜd), vaid konkreetsete probleemide lahendamiseks, senisest sobivamate lahenduste rakendamiseks.

On tähtis, et riigi kogusissetulekutest (so kõikidest maksudest, võimalikust EU vm välisabist jne) jõuaks kokkuvõttes igasse lapsevanema poolt valitud ja riigis aktsepteeritud kooli  sõltumatult jaotuskanalist ja –viisist (otse riigieelarvest, KOVide kaudu või kuidas iganes) ja kooli tüübist (sh erakooli) sama raha iga lapse kohta. Kui see summa saab edaspidi olla mõne KOVi nö „jonnakuse“ tõttu mõnel erakoolil väiksem kui näiteks riigi- või munitsipaalkoolil, siis nö karistame ettevõtlikku ja lahendusi otsivat lapsevanemat ja tema last sisuliselt selle eest, et ta proovib midagi uuemal ja paremal viisil teha kui seda üldiselt on kombeks. Munitsipaalkoolis on see ettevõtlikkus ju niikuinii juba pärsitud selle kaudu, et seadusandja takistab isegi annetustena raha kogumist näiteks süvaõppe tarvis. Nüüd siis anname ettevõtlikule lapsevanemale sisuliselt sõnumit, et kui tahad keskmisest rohkem panustada, siis a) maksa alustuseks kinni kahe kooli küttearve; b) alles peale seda tohid midagi hakata paremini tegema kui seni. 

Eelnõu koostajad ja kaitsjad kipuvad teemat esitama võtmes „riik = keskvalitsus“ ning vastandama end KOVidele – seega keskendutakse ka ainult ühe üksikprobleemi lahendamisele jättes tervikpildi tähelepanuta. Kõige üldisemalt öeldes jääb tähelepanuta, et päeva lõpuks on kodaniku ja maksumaksja jaoks riik ikkagi üks tervik koos keskvalitsuse, maavalitsuste, omavalitsuste ning nende kõikide võimalike institutsioonide ja haldustasanditega. Just sellises terviklikus tähenduses palun tõlgendada sõna „riik“ käesolevas tekstis nii ülal kui allpool. Samasuguses terviklikus tähendusest tuleb käsitleda maksuraha jaotust ja laste ja nende vanemate võrdset kohtlemist. Kui riigil on tulnud seaduste koostamisel ette ebaõnnestumisi raha, õiguste, kohustuste jne jagamisel keskvalitsuse, KOVide või mistahes oma „üksuste“ vahel, siis ei tohi teha parandusi kiirkorras ühegi lapsevanemate ja laste grupi arvelt. Mingis mõttes on tegemist riigi siseasjaga, mille lahendamine võiks olla lapsevanemaid, lapsi, õpetajaid praktiliselt üldse mitte puudutav nn tehniline siseasi. Samas on arusaadav, et antud küsimuses põrkuvad näiteks erinevate KOVide huvid – järjelikult tuleb kerkinud probleemile lahendus leida reaalses koostöös seotud osapooltega. Rõhutan koostöö reaalsust – lehel http://www.avalikultharidusest.ee/POORDUMISED avaldatud failid viitavad, et see pole isegi vormiliselt olnud korrektne.

Lõpetan tsitaadiga meie juhtiva erakonna kodulehelt http://www.reform.ee/erakond 

„Arvestame tegelikke vajadusi

Liberalismi eetiliseks aluseks on partnerlus ja solidaarsus: turul saab edukalt tegutseda see inimene või firma, kes arvestab teiste huvide ning vajadustega. Kasumit saavad teenida vaid need tooted ja teenused, mida keegi vajab. Riigistatud ja monopoolne tootmine aga pakub vaid neid kaupu ja teenuseid, mida ta ise arvab inimesi vajavat. Pahatihti osutub see arvamus ekslikuks!“

Kutsun üles ka hariduselu korraldamisel tegelikke vajadusi arvestama ning vältima monopoliseerumist igas mõttes!

Väga murelik 3 lapse (kellest kaks õpivad erakoolis) isa
Hillar Lõhmussaar

Kõik eelnev on juriidiliselt öeldud kommentaariumis,Mart Hiobi poolt. Olen sügavalt mures oma kahe lapse pärast kes Waldorfkoolis käivad, kuna meie, paljulapselise pere (4 last) jaoks, oleks katastroof kui uus seadus vastu võetakse. Ilmselgelt peaks ma oma kaks nooremat last panema tavakooli, kus käivad meie pere kaks vanemat last. Kui kõik juriidiline kõrvale jätta, siis puht inimlikult ütlen ma teile, et on terve hulk lapsi kes ei saa tavakoolis hakkama. Kes vajavad rohkem aega, rohkem tähelepanu, leebemat hindamissüsteemi ning oluliselt maalähedasemat õhkkonda. Kui te võtate Waldorf lastelt selle võimaluse siis on riik neile selja keeranud. 

Murest murtud nelja lapse ema.
Triin

Erakooliseaduse § 22`2 muutmise seaduse jõustumisel olen mina  MTÜ Tartu Vaba Waldorfkooli Seltsi juhatuse liikmena sunnitud kaaluma 25 aastat tegutsenud Tartu Waldorfgümnaasiumi tegevuse lõpetamist, sest:

1.	Seaduse muudatus ei kohusta kohalike omavalitsusi sõlmima erakooliga pikaajalist koostöö lepingut. Kui õpilane tuleb esimesse klassi, siis algab kooli ja õpilase pikaajaline koostöö (8-12 aastat), kus kool pidaja peab omaltpoolt tagama õppemaksu stabiilsuse. Kui kooli pidaja ei saa tagada kooli finantsilist stabiilsust,  siis ei saa ta võtta ka õppetöö oraniseerimise vastutust.
2.	Kui kooli tulu väheneb senise tegevustoetuse vähenemisel, siis üks teoreetiline võimalus oleks vähendada kooli tulusid. TWG puhul  ei ole see võimalik, sest kool tegutseb juba praegu minimaalsete kuludega: üle poole kuludest moodustab õpetajate töötasu,  mis on TWG-s võrdne põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja töötasu alammääraga. Hoone kommunaalkulusid ei saa vähendada, ses õpilased ei saa olla pimedates ja külmades klassiruumides.  Koolihoone soetusmaksumus on ca 150 eur m2, millest odavamat õppetööks sobivat kinnisvara ei ole Tartus olemas.
3.	Teine teoreetiline võimalus oleks tõsta õppemaksu. Kuna koolis õppivate laste vanemate sissetulekud on pigem alla Eesti keskmise palga, kui üle selle, siis õppemaksu tõstmine aastas üle 10% ei ole võimalik.
Nimetatud kolme punkti alusel peaks olema lihtne aru saada, et TWG pidamine pärast planeeritava muudatuse vastu võtmist muutub väga keeruliseks. Kuigi kool on varasematel aastatel tegutsenud väiksema riigi toetusega, kui viimasel viiel aastal, on kulude vähendamine praktiliselt võimatu. Miks valitus oma tegevusega erakoolidele raskusi soovib tekitada on arusaamatu, sest enamik erakoole toimivad lastevanemate entusiasmist ja ei ole maksumaksjale kallimad kui munitsipaalkoolid. Kui ettekäändeks on tühjenevad kohalikele omavalitsustele kuuluvad koolihooned, mida tuleb täita õpilastega, kes on läinud erakoolidesse, siis see oleks äärmiselt küüniline lähenemine. 
Kindlasti on võimalik leida erakoolide rahastamiseks selline kord, mis ei oleks vastuolus põhiseadusega. Selleks tuleb võtta aega ja otsida lahendust koos asjaosalistega.

Lugupidamisega,
Ahto Kivi
juhatuse liige
MTÜ Tartu Vaba Waldorfkooli Selts