Mõned kommentaarid antud eelnõu kohta:
Eelnõus on üheks argumendiks muudatuste sisseviimisel järmine:
2.1. Püügivõimalused, mida eelnevate aastatega võrreldes ei kehtestata
Tsiteerin: ” Samuti toovad Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadlased ülalnimetatud uuringus välja, et harrastuskalastaja genereerib 1 kilo saagi pealt oluliselt rohkem maksutulu, kui kutseline kalur (varustus, transport, majutus, toitlustus jne) eeldusel, et mõlemal osapoolel on suur huvi samade liikide püügiks ühel ja samal veealal.”
-Soovitan kaaluda antud väite käibele andmist ja määrustes aluseks ilma eelnevalt diskussiooni avamata.
Uuringus: ” KUTSELISE JA HARRASTUSPÜÜGI SEKTORITE VAHEL VÕIMALIKE VASTUOLUDE JA ÜHISHUVIDE KAARDISTAMINE”
-Ei ole tõestatud, et harrastuskalastaja genereerib 1 kg saagi pealt oluliselt rohkem maksutulu, kui kutseline kalur. Antud uuringus on selline väide tõesti, aga see on hinnang ehk täpne lause on järgmine: ”Harrastuskalastajad rõhuvad aga sellele, et kutseline püük on nagunii järjest vähetulusam ja rannapiirkondades teenitav raha on läbi kalavaru rekreatiivse kasutuse suurem.”
Samas uuringus võrreldaksetäiendavalt kutselise kalapüügiõiguse ja harrastusliku kalapüügiõiguse tasusid riigile milles selgub, et tasud riigile on võrdsed ja nendele kahele asjaolule/väitele tuginedes jõutakse meelevaldsele järeldusele, et kutseline kalandus genereerib riigile vähe raha. Ka mainitud uuringu kokkuvõttes selgelt välja toodud, et temaatika vajab sügavamat ja täiendavaid uuringuid enne, kui saab midagi kindlat väita.
-Viidatud uuringus puuduvad viited kaluri tegelikule maksupanusele, seal on vaid subjektiivsed hinnagud, et see maksutulu on väike. Arvesse ei ole võetud maapealsete töökohtade arvu, ekporti, püüniste soetamisele ja parandamisele kuluvaid summasid, veesõidukite soetamiseks ja hooldamiseks kuluvaid summasid; pole arvestatud kütuse/transpordi, kalatöötlus- ja säilitamisseadmete, ruumide jne.jne kulutusi. (näiteks Peipsil on tihti just mitmed kutselised kalurid, kes määruses mainitud majutus, transpordi ja mõnel juhul ka toitlustust pakuvad harrastuskaluritele.) Ehk: ainult esmakokkuostuhindu aluseks võttes ei saa sektori kogumaksutulu riigile tuletada, enamus kalureid väärtustab oma saagi mitu korda hinnalisemaks, kui on esmakokkuostuhind, järgmisteks väärtustajateks on esmakokkuostjad, kelle tegevus, olgu see töötlus või edasimüük või tarbijate varustamine, loob omakorda töökohti, maksutulu ja lisandväärtust ning võimaldab kohalikku kala tarbida ka neil, kes pole ei kutselised kalurid ega harrastuskalurid.
Pole päris selge ka see, kui suured on harrastajate saagid, näiteks lõhe (ICES 2020 http://ices.dk/sites/pub/Publication%20Reports/Expert%20Group%20Report/Fisheries%20Resources%20Steering%20Group/2020/WGBAST_2020.pdf?fbclid=IwAR1jLdVXg7I5tKTO2JzfbF7Lqr4t9IBQr-dzGSI-8dieo6A9mOFjVVB6OhU ) või ka ahvena (Ülalmainitud uuring: ”KUTSELISE JA HARRASTUSPÜÜGI SEKTORITE VAHEL VÕIMALIKE VASTUOLUDE JA ÜHISHUVIDE KAARDISTAMINE”) püügil hinnatakse täna Läänemere saake harrastaja ja kutselise osas sisuliselt võrdseks. Pole harvad juhtumid, kus harrastuskalastajate ahvenasaake peetakse regiooniti kokkuvõttes märkimisväärselt suuremateks, kui on seda kutseliste saagid. Maksutulu ühe kala kilogrammi kohta on seotud väga otseselt püütud üldsaagiga.
Ülaltoodule tuginedes soovitan viite antud uuringule määrusest välja jätta ja sedalaadset väidet enne põhjalikumaid uuringuid mitte kasutada.
Teine väide mis määruses vajab täpsustamist:
2.1. Püügivõimalused, mida eelnevate aastatega võrreldes ei kehtestata
Tsiteerin: ”Uuringus nenditakse veel, et kutselise kalapüügi saagi osakaalu vähenemine ja harrastuspüügi saagi osakaalu kasv on õigusriigis vaba turumajanduse tingimustes normaalne ja oodatav protsess, mis toimub ka teistes Läänemereäärsetes riikides.”
Juhin tähelepanu, et tegemist ei ole(olnud) vaba turumajanduslikes tingimustes kujunenud olukorraga, harrastuskalurile ja kutselisele kalurile kehtivad erinevad regulatsioonid, kasutatakse erinevaid püüniseid. See on sedasi nii merel kui ka meie suurematel järvedel. Regulatsioonid erinevad nii püügi osas, kui ka maal kalakäitluse ja bürokraatia/aruandluse ja kalurile esitatavate nõuete osas. Kutseliste kalurite tegevust ja osakaalu vähenemist nii Eestis kui kogu Läänemeres on mõjutanud regulatsioonid ja kutselistele kaluritele vähendatud kalapüügikvoodid ja vähenev püügivõimsus, mis on sundinud kutselisi kalureid oma tegevuse kas lõpetama või seda vähendama. Seda protsessi ei saa nimetada vabadel turumajanduslikel alustel kujunenemiseks, eriti kui samas ei ole harrastuslik püük olnud kvootidest või püügivõimsusest mõjutatud. Näiteks lõhe osas on kutselistele kaluritele püügikvoot kukkunud 25 aastaga 10 korda, aga harrastuspüügil pole kvooti olnud ja seetõttu ei ole seda ka vähendatud. Ka 2021 aastaks plaanitakse kutselistele kaluritele Soome lahes järjekordset kvoodi alandamist, aga harrastuskaluritele püügipiirang kvoodi näol puudub, eelpool viidatud ICES uuringu järgi on näiteks lõhe püük harrastajate ja kutseliste seas Läänemeres juba võrdne, Kui harrastuslik- ja kutseline püük on mahuliselt sisuliselt võrdsed ja vaid ühele osapoolele kehtestatakse kvoot, siis ei saa ka väita, et kutselise püügi piiramine kuidagi ka kalavaru kaitsmisena põhjendatud oleks, sisuliselt on tegemist vaid ühe osapoole (varjatud)eelistamisega või teise osapoole (varjatud) allasurumisega, mitte kalavarude kaitsega.
Piirates kvoodiga ühe liigi püüki või karmistades regulatsiooni ühe liigi osas või kitsamalt ühees piirkonnas kus eelnevalt oli kutselisele kalurile püük aastakümneid edukas, siis see paratamatult mõjutab ka teiste liikide püüki ja kogupüüki, näiliselt oleme vabas turumajanduse tingimustes, aga faktiliselt vähendatakse kutselise kalapüügi erinevaid võimalusi. Sedasi läbi erinevate regulatsioonide, piirangute ja kvootide on vaba turumajanduse toimivus moonutatud.
Ülaltoodule tuginedes soovitan välja jätte väite, et olukord on kujunenud vaba turumajanduse tingimustes. |
Lugedes määruse seletuskirja tekkisid täiendavad küsimused:
1. Sissejuhatus:
Tsitaat 1: ”Väga tähtis on ajaloolist püügivõimalust arvestades jälgida, et seni kehtestatud aladel püügikoormus ei suureneks.”
-Miks on see väga tähtis ajaloolist püügivõimalust arvestades, mitte muid püügivõimalusi arvestades?
Tsitaat 2: ”Tegemist on kutselise kalapüügi võimaluste korrastamisega suunas, mis soosib eeskätt nende kutselisekalapüügi võimaluste kehtestamist, mis on endiselt asjakohased kaluri kutsetegevuse eesmärki(majanduslik põhjendus)silmas pidades, järgides samal ajal pikas plaanis püügikoormuse vähendamise vajadust või muudel juhtudel teadlikku kalanduspoliitilist suundumust harrastuskalapüügi eelisarendamisel.”
Üldist püügikoormust on eeloleva järgi vajalik vähendada, samas aga hilisemalt selgub seletuskirjas, et kaalutakse vähendatud püügikoormust jaotada harrastuspüügile, kokkuvõttes ei ole tulemiks ju üldise püügikoormuse vähendamine, vaid eelisarenedatakse harrastuskalapüüki kutselisele püügile, mis omakorda toob tulevikus vajaduse täiendavaks üldise püügikoormuse vähendamiseks ja antud dokumenti lugedes kohalduks püügivõimsuse vähendamine taas kutselisele püügile. Kuna tegemist on teedrajava olukorraga, siis paluks täpsustust milline poliitiline dokument- või põhjalik teadustöö sätestab ja soovitab harrastuskalapüügi eelisarendamist kutselisele püügile? Seletuskirjas välja toodud uuringud ja lisatud dokumendid ei soovita harrastuskalapüügi eelisarendamist.
Kommentaar: Kokkuvõttes on püügivõimsuse vähendamine teretulnud nähtus, eriti selles võtmes, mis puudutab kutselise püügi defineerimist oma põhiolemuselt: kutseline püük peaks olema kalapüügiga tulu genereeriv tegevus. Soovin tähelepanu pöörata- ja palun tulevikus arvesse võtta, et planeeritavad muudatused oleksid üles ehitatud sedasi, et eelistatud oleksid need, kes põhiolemuselt vastavad kutselise kaluri definistioonile, st. et eelistatud oleksid need, kes teenivad kalapüügiga tulu. Eelistamine võib tähendada, ka seda, et üldise püügikoormuse vähendamisel definitsioonile vastava kaluri püügivõimalused jäävad samaks
Selline olukord, kus üldine püügivõimsus ja püügivõimalused peavad vähenema(nagu seletuskirjas on sätestaud), aga ei vähene kuna liiguvad kutselistelt püügilt harrastuspüügi sektorisse(nagu seletuskirjas on ühe võimalusena nähtud), on selge ühe valdkonna põhjendamatu (ükski uuring ega poliitiline dokument seda ei soovita) eelistamine teisele, mis paneb löögi alla ka need kutselised, kes täna kutselise kaluri oodatavale definitsioonile vastavad. |
Leiame, et taoline ettepanek on vastuolus Kalapüügiseaduse § 45 lõikega 1, mille kohaselt kehtestatakse eelseisva aasta püügivõimalused kaluri kalapüügiloa alusel maakondade ja merel veealade, siseveekogude ja püsiasustusega väikesaarte kaupa, lähtudes kala- ja veetaimevaru seisundist. Kalavarude seisundist tulenevaid põhjendusi kehtestamata jätmiseks ei ole eelnõu seletuskirjas toodud. Kuna on tegemist püügivahenditega, mis leiavad vähest kasutust, siis on kaheldav, et eelnõu seletuskirja tabelites 1 ja 2 nimetatud püügivahendid saavad olla ohuks kalavarudele. Oleme antud küsimuses õigusselguse saamiseks pöördunud ka õiguskantsleri poole.
Arusaamatu on eelnõu koostajate kasutatud metoodika, mille järgi osade veealade saake teatud püügivahendiga loetakse piisavalt marginaalseks, et neile püügivõimalust mitte kehtestada. Nii on näiteks õngejadade viimase kolme aasta kalasaake Ida-Virumaal (2 püügivahendit) - 14 kg, kui Peipsi (10 püügivahendit) - 3 kg peetud piisavalt marginaalseks, et neid järgmiseks aastaks mitte kehtestada. Samas pole käsitletud Harjumaa 76 õngejada püüke, mille viimase kolme aasta summa on 14,67 kg. Leiame, et siin on piirkondi koheldud ebavõrdselt ja saakide vähesus ei tohi olla püügivõimaluste kehtestamata jätmiseks.
Püügivõimaluste kehtestamise jätmine puudutab otseselt 80 ettevõtet, mille taga on veelgi enam püügiloale kantud kalureid. Arvestades kalurite üldist arvu, on tegemist üsna märkimisväärse numbriga. Taolise kaaluga otsus ei saa sündida ilma seda sektoriga arutamata, sealjuures rakendades kooskõlastamisel lühemat tähtaega kui on ette nähtud Haldusmenetluse seaduses.
Määruse seletuskirjas on viidatud Kalapüügiseaduse §55 lõikele 4, mille kohaselt loetakse püügivõimalus vabanenuks, kui ettevõtja ei ole kolme aasta jooksul luba välja võtnud või esitanud andmeid, kuidas ta on kalapüügivõimalust kasutanud. Eelnõu koostajad on väitnud, et välja arvatud ühel juhul on kõiki püügivõimalusi kasutanud sama ettevõtja kolm aastat või kauem. Siinkohal on eelnõu koostajad esitanud valeandmeid. Nii näiteks on üks kahest Hiiumaa põhjanooda püügivõimalusest omandatud noorkaluri poolt 2018. aastal, Lääne-Virumaa üks õngejadade püügivõimalustest on omandatud 2017. aastal ning teine 2018. aastal. Peipsi kahe kaldanooda püügivõimalused vahetasid omanikku 2019. aastal ning kahe õngejada püügivõimalused 2017. aastal. Pärnumaa veonootasid on omandatud uute ettevõtjate poolt 2019. aastal ning 2018. aastal. Teada on ka nimetatud püügivõimaluste omandamisi 2020. aastal. Seega koos eelnõus nimetatud Kihnu veonooda omanikuga on kokku 10 ettevõtet, kellel on kalapüügivõimalust kasutada olnud vähem kui kolm aastat, mis on kaheksandik kõikidest ettevõtjatest, keda püügivõimaluste vähendamine mõjutab. Lisaks on kõne all olevate ajalooliste püügiõiguse ost toimunud ka käesoleval, 2020. aastal. See tähendab, et püügiõiguse omandanud ettevõtte on teinud selleks kulutusi ning tal on ootus kasutada püügivõimalust järgnevatel aastatel. On lubamatu, et soetatud püügiõigus kavatsetakse nüüd ootamatult ära võtta.
Eeltoodust lähtuvalt teevad kalanduspiirkonnad ettepaneku kehtestada 2021. aastaks püügivõimalused senises mahus kõikidel veealadel ja kõikide püügivõimaluste osas. Eelnõuga taotletav püügivõimaluste kehtestamata jätmine ei ole põhjendatud ning kooskõlas Kalapüügiseadusega. Samuti eeldavad taolise mõjuga muudatused eelnevat pikemat diskussiooni kalandussektoriga.
Hiiukala MTÜ
Liivi Lahe Kalanduskogu MTÜ
Virumaa Rannakalurite Ühing MTÜ
Saarte Kalandus MTÜ
Läänemaa Rannakalanduse Selts MTÜ
Harju Kalandusühing MTÜ
Võrtsjärve Kalanduspiirkond MTÜ
Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu MTÜ ettepanek_kalapyygivoimalused_2021_piirkonnad.asice |