| Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile, milles käsitletakse praktikantide töötingimuste parandamist ja täitmise tagamist ning võitlust olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid esitatakse praktikana (praktikadirektiiv)
1. Leiame, et praktikadirektiiv ei saa kohalduda formaalhariduse ja -koolituse õppekava osaks olevale praktikale.
Direktiivi ettepanek põhineb EL-i toimimise lepingu artikli 153 lõike 2 punktil b, mille kohaselt võib direktiivide abil vastu võtta miinimumnõuded muu hulgas EL-i toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punktis b osutatud töötingimuste suhtes, hoidudes samas haldus-, finants- ja õiguslike piirangute kehtestamisest viisil, mis pidurdaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate loomist ja arengut. Formaalhariduse ja -koolituse õppekavadesse kuuluvad praktika on osa haridussüsteemist. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt lasub esmane vastutus haridus- ja koolituspoliitika eest liikmesriikidel ning Euroopa Liidul saab olla üksnes toetav roll. Seega tuleb liidul täiel määral respekteerida liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning direktiivi ei saa hõlmata formaalhariduse osaks olevat praktikat ja õpilasi, kes käivad praktikal.
Kui direktiivi ettepanekus on siiski mõeldud, et töökohapõhine õpe kuulub direktiivi kohaldamisalasse siis, kui töökohapõhise õppe õpilased kuuluvad mõiste „töötaja“ alla ning see on nii määratletud siseriiklikus õiguses, tuleb Eesti kontekstis markeerida, et töökohapõhine õpe on Eestis formaalhariduse osa. Praktika on õppekava osa ning töökohapõhine õpe on õppevorm, mis näeb ette praktilise õppimise töökohal. Töökohapõhise õppe osas on kehtestatud siseriiklik regulatsioon, mis tagab, et õpilasele on tööülesannete täitmine praktikakohas toimuval õppeperioodil tasustatud. Täpsem kokkulepe sõlmitakse praktikalepingus, kuid siseriiklik õigus näeb ette, et see ei tohi olla väiksem riiklikult kehtestatud töötasu alammäärast. Kui töökohapõhises õppes sõlmitakse õpilasega töölepingu, siis on õpilase võrdne kohtlemine teiste töötajatega kaetud tööõiguse regulatsiooniga ja direktiivist lisandväärtust ei teki.
Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohad nõukogu soovitusele praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku kohta:
1. Leiame, et soovitus praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku kohta peab paremini arvestama erinevate praktikaliikide eripäradega ja jätma riikidele piisavalt paindlikkust praktika korralduse ja tingimuste üle otsustamisel.
Selgitus: soovituse kohaldumisalasse kuuluvad avatud tööturu tingimustes toimuv praktika, aktiivse tööturupoliitika raames pakutav praktika, formaalhariduse ja -koolituse õppekavasse kuuluv praktika ning praktika, mille läbimine on kohustuslik mõne konkreetse kutsealaga tegelemiseks. Viimased kaks ei olnud hõlmatud 2014. aasta soovitusse praktika kvaliteediraamistiku kohta. Nimetatud praktikaliikide puhul on tegemist erinevate formaatidega, mille puhul peab arvestama formaatidest tulenevate erisustega (nt praktikalepingute, praktika pakkujate kohustuste, õpieesmärkide jms seonduvalt). Kutsehariduses ja rakenduskõrghariduses on praktika kohustuslik, sh on valdkondlikes õigusaktides välja toodud praktikale esitatavad nõuded. Põhi- ja üldkeskharidusõppes ei ole praktika kohustuslik, kuid õppe praktilisemaks muutmise eesmärgil kasutatakse erinevaid formaate (nt kogukonnapraktika). Samuti saavad üliõpilased kõrghariduses praktikat sooritada kas valik- või vabaainena. Formaalhariduses on praktikale õppekavast tulenevalt seatud kindlad eesmärgid ja nõuded, sh praktikalepingute sõlmimise kohustus ning juhendamise tagamise kohustus. Praktika ajal säilivad õppijal kõik õppimisega seotud sotsiaalsed garantiid (sh näiteks õppetoetused, ravikindlustus on tagatud läbi formaalhariduses õppimise). Sellest tulenevalt leiame, et praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku eelnõus on vaja soovitused üle vaadata, et need arvestaksid paremini erinevate praktikaliikide eripäradega.
2. Leiame, et paindlikumalt peab sõnastama soovituse, mis näeb ette tagada, et praktikantidele makstakse õiglast tasu, võttes arvesse selliseid elemente nagu praktikandi ülesanded ja kohustused, praktikandi töö intensiivsus ning õppe- ja koolituskomponendi osakaal.
Selgitus: formaalhariduses on praktika eest töötasu maksmine reguleeritud üksnes kutsehariduse töökohapõhises õppevormis (Töökohapõhise õppe rakendamise kord, § 6). Põhi- ja üldharidusõppe raames toimuva praktika ning kutsehariduse koolipõhises õppevormis ja kõrghariduses toimuva praktika puhul töötasu maksmise nõuet ei ole. Ettevõtted võivad õppurile tasu maksta ja kohati seda ka tehakse, aga kohustust ei ole. Sellise nõude seadmine ei ole meie hinnangul asjakohane ja piiraks õppurite võimalusi praktikakoha leidmisel.
3. Peame oluliseks, et soovitusega ei kaasneks riigile, õppeasutustele ja praktika pakkujatele täiendavat halduskoormust seoses formaalhariduse osaks oleva praktika kohta andmete kogumisega.
Selgitus: nõukogu soovitus praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku kohta näeb ette, et riigid peavad koos komisjoniga koguma praktikaga seotud andmeid, et saada teavet kvaliteetseid praktikavõimalusi käsitleva poliitika kujundamiseks. Soovitusest ei selgu midagi võimaliku andmekoosseisu, andmete kogumise eesmärkide ega andmekogumisest saadava kasu või lisaväärtuse kohta. Haridus- ja Teadusministeerium ei kogu täna formaalhariduse osaks oleva praktika kohta eraldiseisvaid andmeid. Vastavate andmete kogumine suurendaks nii riigi kui õppeasutuste ja praktika pakkujate kulusid ja halduskoormust. Soovitusega seoses tekib seega küsimus, kas tekib ootus, et hakkaksime edaspidi õppekava osaks oleva praktika kohta andmeid koguma, sh mida täpselt ja mis eesmärgil.
4. Haridus- ja Teadusministeerium ei toeta soovitust, mille kohaselt peab riik koostama ja komisjonile esitama soovituse elluviimise rakenduskava.
Selgitus: näeme, et soovituse elluviimise rakenduskava koostamine toob kaasa ebamõistliku halduskoormuse, sh on ebaselge, mis on rakenduskava lisaväärtus. Formaalhariduses on praktika koos oma õpiväljunditega õppekava osa. Õppe korraldus peab olema kooskõlas õppeasutuse sisemiste kvaliteedistandardite ning riigisiseste ja rahvusvaheliste kvaliteedinõuete ja -kokkulepetega. Sealjuures kehtivad tasemehariduse kvaliteedinõuded ka praktikale ning kvaliteedihindamine kutse- ja kõrghariduses vaatab ka praktika korraldust. Kutsehariduses toimub kvaliteedi tagamiseks regulaarne õppekavarühmapõhine sõltumatu välishindamine, mis kohaldub ka praktikale. Samuti hõlmab õppekavarühmapõhine hindamine töökohapõhises õppevormis toimuvat õpet. Kõrghariduse kvaliteedi hindamiseks korraldatakse regulaarselt kõrgkoolide institutsionaalset akrediteerimist, mis on rahvusvahelisi eksperte kaasav välishindamine, mille käigus hinnatakse kõrgkooli juhtimist, töökorraldust, õppe- ja teadustegevust jne. Institutsionaalse akrediteerimise juhendis on kehtestatud standardid ja suunised, millele õppetegevus (sh praktika) peab vastama. Institutsionaalse akrediteerimise tsükkel kõrghariduses kestab 7 aastat ning uue tsükli alates uuendatakse ja kaasajastatakse vajadusel kvaliteedistandardeid ja suuniseid. Seega toimub nii kutse- kui kõrghariduses regulaarne õppekorralduse, sh praktikakorralduse seire ja hindamine ning soovituse elluviimise rakenduskava koostamine ei annaks lisandväärtust, vaid hoopis suurendaks õppeasutuste ja riigi halduskoormust. |
|