Eesti Toiduainetööstuse Liidu tagasiside
Eesti Toiduainetööstuse Liit (edaspidi Toiduliit) on tänulik võimaluse eest esitada oma arvamus Toiduseaduse muutmise eelnõu kohta. Toiduliit mõistab seaduse muudatuse põhieesmärki, milleks on vähendada teatud toidukäitlejate halduskoormust loobudes loakohustuse nõudest.
Samas teevad meid murelikuks seletuskirjas esitatud väited, mille kohaselt ei suurene Veterinaar- ja Toiduameti üldine töökoormus, küll aga väheneb tegevusloa väljastamisega seotud haldusmenetluse koormus. Samuti on seletuskirja sissejuhatuse kolmandas lõigus esitatud väide „Leebemate nõuete kehtestamine ja teatud käitlemisvaldkondades loakohustusest vabastamine tähendab põhimõtteliselt ettevõtlusvabaduse piirangute ära jäämist, mis omakorda innustab toidu käitlemisega tegelema rohkem ettevõtjaid.“
Tõsi, seletuskiri rõhutab mitmel juhul ka seda, et loakohustuse nõude asendamine teatamiskohustusega ei vabasta toidukäitlejaid sisuliste toiduohutuse ja -hügieeninõuete täitmisest. Näiteks seletuskirja lk 12 tõdetakse. „Loakohustuse muudatus ei mõjuta siiski oluliselt ettevõtjate halduskoormust“. Kuid ikkagi on ohtlik seletuskirjas alguses välja tuua, et seaduse muudatus tähendab ettevõtlusvabaduse piirangute ära jäämist. See võib jätta mulje, et edaspidi ei olegi vaja toidukäitlemisega tegelemiseks mingeid nõudeid täita.
Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) töökoormuse mittemuutumise osas on Toiduliit samuti kõhkleval seisukohal. Pigem tundub meile, et eelnõu seletuskirjas tuleb tunnistada VTA järelevalve töökoormuse tõusu. Seletuskiri prognoosib põhimõtteliste loakohustusest loobumise tagajärjena toidukäitlemisega tegelevate ettevõtjate arvu kasvu. Millise hulga uusi ettevõtteid see potentsiaalselt turule tooks ja kas VTA suudab toime tulla võimaliku hüppelise järelevalve alla kuuluvate ettevõtete hulgaga? Teatamiskohustuse puhul võib kohe pärast teate esitamist tegevusega alustada. Samas pole teada, kas nendes ettevõtetest ka nõudeid täidetakse. Seetõttu peaks VTA suutma oma töökorraldust muuta selliselt, et esimene järelevalvekülastus tehakse kiiresti pärast teate saamist. Loakohustusest loobumine ei puuduta üksnes väikeettevõttevõtteid. Loakohustusest loobutakse ka mitteloomset toitu ja liittoitu käitlevate tööstusettevõtete, kõigi jaekaupluste ja enamuste toitlustusettevõtete puhul. Kas VTA suudab sellise töökorraldusliku muudatuse teha ilma, et see mõjutaks tavapärase järelevalve võimekust?
Toiduliit ei poolda tegevusloanõudest loobumist ettevõtete puhul, kus käideldakse kiirestiriknevat toitu. Usume, et kaasnevad toiduohutuse riskid võivad olla liiga suured.
Eelnõu seletuskiri ei esita sisulist mõjuanalüüsi, mis kajastaks ka võimalikke toiduohutuse riske, mitte üksnes protseduuride lihtsustamisega kaasnevat positiivset mõju. Seletuskirjas märgitakse: „Eelnimetatud mõjude ulatus ja sagedus ning sihtrühm ei ole suur ning võimalikud kaasnevad ebasoovitavad mõjud puuduvad.“ Selle väitega ei saa nõustuda.
Seletuskiri toob lk 12 välja, et 2018. aasta alguses oli Eestis üle 15 000 toidu käitleja, kellest tegevusluba toidu käitlemise valdkonnas oli umbes 8000 käitlejal. Mitteloomsete esmatoodete käitlejaid oli umbes 150, mitteloomse toidu käitlejaid umbes 350. Eramus loomse toidu käitlejaid oli 265 ja nendest kuuel oli tegevusluba.
Kõik need ettevõtted saavad toiduseaduse muutmise tulemusel ühel või teisel viisil mõjutatud. Lisaks prognoositavale ettevõtete arvu kasvule (tulenevalt lihtsamast käitlemise alustamise võimalusest) tuleb VTA-l tagada jätkuv järelevalve ka olemasolevate ettevõtete üle. Seletuskirjas toodud andmetele tuginedes võib oletada, et meil on hetkel umbes 260 eraelamus loomse toidu käitlejaid, kes ei tohi oma tooteid teisele käitlejale müüa ilma tegevusloata. Kui tegevusloa nõue asendatakse teatamiskohustusega, tekib neil lihtsam võimalus hakata oma tooteid müüma ka teistele jaeettevõtetele (s.h toitlustusele). Kuna tegemist on toiduohutuse seisukohast suurema riskiga toodetega, tundub ainuüksi selline prognoos oluliselt tõstvat VTA töökoormust.
Kokkuvõtvalt, Toiduliit on jätkuvalt seisukohal, et eelnõul puudub sisuline toiduohutuse tagamise aspekte kajastav mõjuanalüüs, mistõttu tuleb ilmselt ainult loota, et eelnõuga planeeritud mitmed leevendused (loakohustuse asendamine teatamiskohustustega, väikese võimsusega toiduettevõtetele lihtsustatud nõuded ettevõtte ehituse, projektlahenduse ja seadmete nõuete osas, toidu säilitamisnõuete määramise õiguslike aluste kadumine) ei too kaasa toiduohutuse kriisi. Samuti rõhutame, et eelnõu seletuskirjas mitmel juhul nimetatud ja seaduse muudatuse üleminekuperioodiks planeeritud selgitustöö, VTA töökorralduse muutmise ja juhendite väljatöötamisega tuleb ka tegelikult tegeleda.
Eelnõu § 1 punkti 4 antud uue sõnastusega loobutakse seaduse tasemel sätestamast, millisel alusel määrab toidu käitleja toidu säilitamisnõuded. Suuremate ja kõrge teadlikkusega käitlejate puhul ei ole see ilmselt probleem. Need ettevõtted teevad suuri kulutusi säilivuskatsete teostamiseks ning mikrobioloogilisteks analüüsideks, samuti külmaketi tagamisel. Väikekäitlejatele on aga sageli arusaamatu, kuidas määrata säilimisaega. Samuti tekib paljudel juhtudel küsimus, kas toitu ikka säilitatakse sobival temperatuuril. Kas neil käitlejatel on piisav pädevus hinnata toidu säilitamisega kaasnevaid riske ning määrata säilitamisnõudeid (aega ja temperatuuri). Mitmetel kohtumistel on räägitud, et VTA peaks tegema rohkem järelevalvet laatadel ja kaubanduse esistel aladel ning -koridorides müüdava kiirestirikneva toidu müüjate üle. Tänaseks selles osas olulisi muudatusi ei ole. Näiteks sel aastal oli oluliselt kuumem suvi - sinke, vorste, piimatooteid jms kaupa hoiti ja müüdi oluliselt kõrgematel temperatuuridel, kui nõutud, mis kindlasti pärsib toodete säilimist. Peame vajalikuks tõdeda, et kuna toidu töötlemisega edasimüümise eesmärgil kaasneb risk inimeste tervisele, siis ei tohiks sellega tegeleda käitlejad, kes ei taha ega suuda garanteerida täielikult toiduohutust. Samuti peaksid olema tagatud turuosalistele ka võrdsed konkurentsitingimused.
Arusaadav on, et õigusaktiga ei saa kehtestada kõikide toitude säilimisaegu, kuid seaduses võiks ikkagi säilida mingi viide säilitamisnõuete (aeg ja temperatuur) määramise alustele. Teeme ettepaneku lisada sätte, mis viitaks asjaolule, et säilimisaega ei saa määrata sisetunde või aastatepikkuse traditsiooni alusel, vaid selleks on tõesti olemas teaduslikud ja laboratoorsed alused (nii nagu ka seletuskirjas selgitatakse).
Seaduseelnõule lisatud määruse „Põllumajandusministri 25. juuni 2014. a määruse nr 63 „Nende käitlemisvaldkondade ja toidugruppide täpsustatud loetelu, mille puhul peab käitleja esitama majandustegevusteate või mille puhul peab käitlejal olema tegevusluba“ muutmine“ kavandi kohta on meil järgmised tähelepanekud.
Kavandi sõnastus ei järgi seaduseelnõu loogikat ja sealt tulenevat sõnastust. Näiteks, jäävad seletuskirja kohaselt tegevusloa nõude alla „määruse (EÜ) nr 852/2004 lisa II peatükis III nimetatud ettevõte, kus käideldakse loomset toitu ja seda turustatakse teise ettevõttesse, mis ei ole jaekaubandusettevõte või kui teine ettevõte on jaekaubandusettevõte, siis ei ole tegevus väikesemahuline“. Kavandi kohaselt on aga tegevusluba vaja „Eramus loomse toidu valmistamine väikesemahulisest kogusest suuremas koguses või eesmärgiga turustada see teisele käitlejale, kes ei ole jaekaubandusettevõtja (sh tarbijale turustav hulgikaubandusettevõtja)“. Sama kavandi lisa 2 p 11 ja 12 kohaselt kuulub tegevusloa alla ka mitteloomse ja liittoidu pakendamine ja külmutamine, mis seaduseelnõu järgi vist ei kuuluks enam tegevusloa alla. Palume kavandi üle vaadata ja ühtlustada selle sõnastus seaduseelnõu loogika ja sõnastusega.
Eesti Toiduainetööstuse Liit (edaspidi Toiduliit) on tänulik võimaluse eest esitada oma arvamus Toiduseaduse muutmise eelnõu kohta. Toiduliit mõistab seaduse muudatuse põhieesmärki, milleks on vähendada teatud toidukäitlejate halduskoormust loobudes loakohustuse nõudest.
Samas teevad meid murelikuks seletuskirjas esitatud väited, mille kohaselt ei suurene Veterinaar- ja Toiduameti üldine töökoormus, küll aga väheneb tegevusloa väljastamisega seotud haldusmenetluse koormus. Samuti on seletuskirja sissejuhatuse kolmandas lõigus esitatud väide „Leebemate nõuete kehtestamine ja teatud käitlemisvaldkondades loakohustusest vabastamine tähendab põhimõtteliselt ettevõtlusvabaduse piirangute ära jäämist, mis omakorda innustab toidu käitlemisega tegelema rohkem ettevõtjaid.“
Tõsi, seletuskiri rõhutab mitmel juhul ka seda, et loakohustuse nõude asendamine teatamiskohustusega ei vabasta toidukäitlejaid sisuliste toiduohutuse ja -hügieeninõuete täitmisest. Näiteks seletuskirja lk 12 tõdetakse. „Loakohustuse muudatus ei mõjuta siiski oluliselt ettevõtjate halduskoormust“. Kuid ikkagi on ohtlik seletuskirjas alguses välja tuua, et seaduse muudatus tähendab ettevõtlusvabaduse piirangute ära jäämist. See võib jätta mulje, et edaspidi ei olegi vaja toidukäitlemisega tegelemiseks mingeid nõudeid täita.
Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) töökoormuse mittemuutumise osas on Toiduliit samuti kõhkleval seisukohal. Pigem tundub meile, et eelnõu seletuskirjas tuleb tunnistada VTA järelevalve töökoormuse tõusu. Seletuskiri prognoosib põhimõtteliste loakohustusest loobumise tagajärjena toidukäitlemisega tegelevate ettevõtjate arvu kasvu. Millise hulga uusi ettevõtteid see potentsiaalselt turule tooks ja kas VTA suudab toime tulla võimaliku hüppelise järelevalve alla kuuluvate ettevõtete hulgaga? Teatamiskohustuse puhul võib kohe pärast teate esitamist tegevusega alustada. Samas pole teada, kas nendes ettevõtetest ka nõudeid täidetakse. Seetõttu peaks VTA suutma oma töökorraldust muuta selliselt, et esimene järelevalvekülastus tehakse kiiresti pärast teate saamist. Loakohustusest loobumine ei puuduta üksnes väikeettevõttevõtteid. Loakohustusest loobutakse ka mitteloomset toitu ja liittoitu käitlevate tööstusettevõtete, kõigi jaekaupluste ja enamuste toitlustusettevõtete puhul. Kas VTA suudab sellise töökorraldusliku muudatuse teha ilma, et see mõjutaks tavapärase järelevalve võimekust?
Toiduliit ei poolda tegevusloanõudest loobumist ettevõtete puhul, kus käideldakse kiirestiriknevat toitu. Usume, et kaasnevad toiduohutuse riskid võivad olla liiga suured.
Eelnõu seletuskiri ei esita sisulist mõjuanalüüsi, mis kajastaks ka võimalikke toiduohutuse riske, mitte üksnes protseduuride lihtsustamisega kaasnevat positiivset mõju. Seletuskirjas märgitakse: „Eelnimetatud mõjude ulatus ja sagedus ning sihtrühm ei ole suur ning võimalikud kaasnevad ebasoovitavad mõjud puuduvad.“ Selle väitega ei saa nõustuda.
Seletuskiri toob lk 12 välja, et 2018. aasta alguses oli Eestis üle 15 000 toidu käitleja, kellest tegevusluba toidu käitlemise valdkonnas oli umbes 8000 käitlejal. Mitteloomsete esmatoodete käitlejaid oli umbes 150, mitteloomse toidu käitlejaid umbes 350. Eramus loomse toidu käitlejaid oli 265 ja nendest kuuel oli tegevusluba.
Kõik need ettevõtted saavad toiduseaduse muutmise tulemusel ühel või teisel viisil mõjutatud. Lisaks prognoositavale ettevõtete arvu kasvule (tulenevalt lihtsamast käitlemise alustamise võimalusest) tuleb VTA-l tagada jätkuv järelevalve ka olemasolevate ettevõtete üle. Seletuskirjas toodud andmetele tuginedes võib oletada, et meil on hetkel umbes 260 eraelamus loomse toidu käitlejaid, kes ei tohi oma tooteid teisele käitlejale müüa ilma tegevusloata. Kui tegevusloa nõue asendatakse teatamiskohustusega, tekib neil lihtsam võimalus hakata oma tooteid müüma ka teistele jaeettevõtetele (s.h toitlustusele). Kuna tegemist on toiduohutuse seisukohast suurema riskiga toodetega, tundub ainuüksi selline prognoos oluliselt tõstvat VTA töökoormust.
Kokkuvõtvalt, Toiduliit on jätkuvalt seisukohal, et eelnõul puudub sisuline toiduohutuse tagamise aspekte kajastav mõjuanalüüs, mistõttu tuleb ilmselt ainult loota, et eelnõuga planeeritud mitmed leevendused (loakohustuse asendamine teatamiskohustustega, väikese võimsusega toiduettevõtetele lihtsustatud nõuded ettevõtte ehituse, projektlahenduse ja seadmete nõuete osas, toidu säilitamisnõuete määramise õiguslike aluste kadumine) ei too kaasa toiduohutuse kriisi. Samuti rõhutame, et eelnõu seletuskirjas mitmel juhul nimetatud ja seaduse muudatuse üleminekuperioodiks planeeritud selgitustöö, VTA töökorralduse muutmise ja juhendite väljatöötamisega tuleb ka tegelikult tegeleda.
Eelnõu § 1 punkti 4 antud uue sõnastusega loobutakse seaduse tasemel sätestamast, millisel alusel määrab toidu käitleja toidu säilitamisnõuded. Suuremate ja kõrge teadlikkusega käitlejate puhul ei ole see ilmselt probleem. Need ettevõtted teevad suuri kulutusi säilivuskatsete teostamiseks ning mikrobioloogilisteks analüüsideks, samuti külmaketi tagamisel. Väikekäitlejatele on aga sageli arusaamatu, kuidas määrata säilimisaega. Samuti tekib paljudel juhtudel küsimus, kas toitu ikka säilitatakse sobival temperatuuril. Kas neil käitlejatel on piisav pädevus hinnata toidu säilitamisega kaasnevaid riske ning määrata säilitamisnõudeid (aega ja temperatuuri). Mitmetel kohtumistel on räägitud, et VTA peaks tegema rohkem järelevalvet laatadel ja kaubanduse esistel aladel ning -koridorides müüdava kiirestirikneva toidu müüjate üle. Tänaseks selles osas olulisi muudatusi ei ole. Näiteks sel aastal oli oluliselt kuumem suvi - sinke, vorste, piimatooteid jms kaupa hoiti ja müüdi oluliselt kõrgematel temperatuuridel, kui nõutud, mis kindlasti pärsib toodete säilimist. Peame vajalikuks tõdeda, et kuna toidu töötlemisega edasimüümise eesmärgil kaasneb risk inimeste tervisele, siis ei tohiks sellega tegeleda käitlejad, kes ei taha ega suuda garanteerida täielikult toiduohutust. Samuti peaksid olema tagatud turuosalistele ka võrdsed konkurentsitingimused.
Arusaadav on, et õigusaktiga ei saa kehtestada kõikide toitude säilimisaegu, kuid seaduses võiks ikkagi säilida mingi viide säilitamisnõuete (aeg ja temperatuur) määramise alustele. Teeme ettepaneku lisada sätte, mis viitaks asjaolule, et säilimisaega ei saa määrata sisetunde või aastatepikkuse traditsiooni alusel, vaid selleks on tõesti olemas teaduslikud ja laboratoorsed alused (nii nagu ka seletuskirjas selgitatakse).
Seaduseelnõule lisatud määruse „Põllumajandusministri 25. juuni 2014. a määruse nr 63 „Nende käitlemisvaldkondade ja toidugruppide täpsustatud loetelu, mille puhul peab käitleja esitama majandustegevusteate või mille puhul peab käitlejal olema tegevusluba“ muutmine“ kavandi kohta on meil järgmised tähelepanekud.
Kavandi sõnastus ei järgi seaduseelnõu loogikat ja sealt tulenevat sõnastust. Näiteks, jäävad seletuskirja kohaselt tegevusloa nõude alla „määruse (EÜ) nr 852/2004 lisa II peatükis III nimetatud ettevõte, kus käideldakse loomset toitu ja seda turustatakse teise ettevõttesse, mis ei ole jaekaubandusettevõte või kui teine ettevõte on jaekaubandusettevõte, siis ei ole tegevus väikesemahuline“. Kavandi kohaselt on aga tegevusluba vaja „Eramus loomse toidu valmistamine väikesemahulisest kogusest suuremas koguses või eesmärgiga turustada see teisele käitlejale, kes ei ole jaekaubandusettevõtja (sh tarbijale turustav hulgikaubandusettevõtja)“. Sama kavandi lisa 2 p 11 ja 12 kohaselt kuulub tegevusloa alla ka mitteloomse ja liittoidu pakendamine ja külmutamine, mis seaduseelnõu järgi vist ei kuuluks enam tegevusloa alla. Palume kavandi üle vaadata ja ühtlustada selle sõnastus seaduseelnõu loogika ja sõnastusega. 087_MEM_Toiduseaduse muudatuste tagasiside_21.08.18_.doc |