Antud ettepanek on sektori esindajatega läbi arutamata. Ei ole kaasatud loomakasvatajaid. Samuti on antud ettepanek justkui soosiv mitte rünnakutest teatama või hüvitist küsima. Toon näite: Esimesel korral ründab hunt ja murrab 20 lammast- saan omavastutuse 10% . Siis tuleb hunt teisele karjamaale samal aastal ja murrab 2 looma - omavastutus 30% ja kui peaks juhtuma et tuleb ka 3 korda ning murrab väikese arvu loomi, siis ei ole ju tootjal mõistlik rünnaku eest hüvitist küsida vaid majanduslikult küsida vaid esimese rünnaku eest. See viib aga olukorrani, kus rünnaku andmed ei ole korrektsed. 
Antud süsteem ohustab kõige rohkem suurema loomade arvuga loomapidajaid. Eestis on niigi vähenenud lammaste arv drastiliselt ja kui hüvitisega nii käitutakse siis ilmselt langeb see veelgi. Ometi on ju suurem tõenäosus, et rünnakute arv on suurem karjades, kus on rohkem loomi (erinevad karjamaad ja suuremad alad) 
Eriti oluline on ju loomade karjatamine poollooduslikel kooslustel ja seal on ka huntide ning ka šaakali (keda üldse ei hüvitata) esinemine tõenäolisem. 
Julgeme loota, et täna niigi loomakasvatajad teevad enda poolest kõik, et vähendada rünnakuid (karjavalvekoerad, kiskjakindlad aiad jne) aga arvestades huntide arvukust ei saa nõustuda, et kogu vastutus lükatakse loomakasvatajatele. 

Eesti Lamba-ja Kitsekasvatajate Liit

Ettepanek:

määrust olemasoleval kujul mitte vastu võtta.

Rahvuslooma ümarlaud teeb ettepaneku määruse eelnõud „Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste ennetamise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord“ (https://eelnoud.valitsus.ee/main#29rncH7m)
mitte kooskõlastada põhjendustega:

1.	lähtuvalt hundi kui konfliktloomaga seotud mõjust looduskaitsele, soovime olla kaasatud ja kaasa rääkida otsuste tegemisel kui üks peamisi valdkonnaüleseid koostöögruppe. Meie kui rahvuslooma ümarlaua liikmete eesmärk on edendada hundiga kui Eesti ühe peamise konfliktloomaga seotud huvigruppide omavahelist kommunikatsiooni ja koostööd; 
2.	kindlasti oleks vaja kaasata suurkiskjaid puudutavate otsuste tegemisel  suurkiskjate koostöökogu. Viimane loodi 2022. aastal kiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava 2022-2031 raames, ühe eesmärgiga leevendada huvigruppide vahelisi teravaid konflikte;
3.	oleme seisukohal, et antud sisu ja sõnastusega määruse eelnõu seab ohtu hundi maine ja staatuse Eestis, mis võib viia hundi populatsiooni seisundi halvenemiseni. Määruse eelnõu praegusel kujul toob kaasa tulevaste andmete puudulikkuse, kuivõrd ei motiveeri lambakasvatajaid teada andma esimesest kiskjakahjust, juhul kui tegu on ühe või paari murtud loomaga. Kuivõrd esimese ja teise võimaliku kiskjakahju vahele jääb uue määruse järgi ainult nädal ja teise kahju omavastutus tõuseb 10 protsendilt 30 protsendile, ei motiveeri see lambakasvatajat teatama esimesest murdmisest, kui selle kahju on väike. Statistikasse tulevad seega moonutused. Meie ühine eesmärk on, et hundikaitse põhineks võimalikult moonutamata andmetel.

rahvuslooma ümarlaud ettepanek.docx

Teeme ettepaneku eelnõu praegusel kujul mitte vastu võtta ja arutada huvigruppidega põhjalikult läbi, kuidas määrus arvestaks rohkemal määral lambakasvatajate vajadustega ning teeniks paremini suurkiskjate kaitse eesmärke. 

Ettepaneku põhjendused 
1.	Eelnõu praegune versioon, §8 (5) loob motivatsiooni kiskjakahjude juhtumitest teatamata jätmiseks. Kui kahjustus ei ole ulatuslik, siis on tootjale kasulikum mitte võtta endale lisatööd, jätta asjad nii nagu on ja teavitada olukorrast siis, kui kahju on suurem. See eelnõu punkt ei teeni määruse eesmärki – kaitsta suurkiskjaid ning koguda võimalikult täpset informatsiooni kiskjakahjude toimumise aja ja ulatuse kohta. 
2.	Üks nädal on väga väike aeg oluliste muudatuste tegemiseks karjaaia kindlustamisel või karjavalvekoera soetamisel. See on abiks vaid hobiloomapidajatele, kes oma väikese karja saavad hõlpsasti sulgeda kinnisesse ruumi ja seal kogu vegetatsiooniperioodi lisasööta. Kui tegeldakse lambapidamisega tootmise eesmärgil, siis on karjad ja koplid suuremad ning ei ole võimalik leida nädalaga lahendusi aia ümberehitamiseks. Samas on lambakasvatajad endale sageli võtnud tootjatena lisakohustusi, näiteks mahetootjad on lubanud loomi kogu vegetatsiooniperioodil vältel väljas karjamaal hoida. Eelnõu avaldab tootmiskarjadele selgelt kahjulikku mõju. 
3.	Määruse eelnõu §8 (5) ei arvesta kuidagi ka sellega, et kiskjakahju võib leida aset sellest hoolimata, et lambakasvataja juba on kasutusele võtnud ühe või mitu §9 (2) nimetatud abinõu oma vara kaitseks loomade eest. 
4.	Pigem võiks korduvate rünnete puhul omavastutuse suurendamisel arvestada piirkonnaga (nt põllumassiiv, katastriüksus, küla), mitte tootjaga. Ühel tootjal võivad lambad olla eri piirkondades.
5.	Määruse eelnõu viib alla lambakasvatajate motivatsiooni hooldada oma loomadega pärandniite ja taastatud pärandkooslusi. 
6.	Eelnõu on ettevalmistamise etapis jäänud kooskõlastamata tootjatega, kes on oma vastavast soovist aegsasti teada andnud nii Rahvuslooma ümarlaua kui Suurkiskjate koostöökogu kaudu.

Mahepõllumajanduse Koostöökogu
Airi Vetemaa