Kultuuriministeeriumi (KuM) kaudu liiguvad tervisespordi riiklikud toetusrahad. Rahad ei ole suured. Seda enam väärib vaatamist, kuhu toetusraha suunatakse.
  • Regionaalsete tervisespordikeskuste kontseptsioon on küsitav, seda mitmest vaatenurgast. Määruses antakse regionaalse tervisespordikeskuse definitsioon: "maakonnas või piirkonnas keskselt kasutatav liikumise harrastamiseks loodud taristu, kus on
võimalik vabas õhus aasta läbi tasuta harrastada erinevaid liikumisviise, muu hulgas on seal kunstlume tootmisvõimekus ja valgustatud liikumisrajad."
Näitleja ja teoloog Malle Pärn, Tartu poliitik (EKRE) on hiljuti südamega kirjutanud: "Miks peab kõik olema ühes suures keskuses?" (Keskpargi asemele moodsat kultuurikaubamaja). Tõepoolest, miks peab liikumise toetamisel riiklik poliitika olema suunatud maakondlikele keskustele? Miks?
 • Liikumine peaks olema kodulähedane. Uksest välja. Jalutuskäigu kaugusele spordiplatsile või võimlasse. Selge, et siseujulat igasse külasse ei ehita. Mõnede spordialade harrastamiseks peab sõitma suuremasse asulasse. Kuid ei ole normaalne, kui keskustesse koondatakse looduslähedasi, päris lihtsate "taristu" vajadustega liikumisalasid - käimist, jooksmist, suusatamist.
 • Inimese liikumisvajadus on igapäevane. Kui liikumisvõimalused aga viiakse maakondlikku keskusse, siis peab liikuja ju kuidagi keskusse saama. Bussiliikluse probleeme arvestades autoga. Ei ole normaalne, et liikumiseks peab enne (ja pärast) veel autoga kümneid km maha sõitma. Ometi selliseid liikumismustreid on üha rohkem. Kas Riik peab seda võimendama?
  Need keskused on mõeldud autoga sõitjatele, sotsiaalsele rühmale, kellele on harjumuspärane suusad või maastikuratas linnamaasturi katusele tõsta ja tinglikku Valgehobusemäe spordikeskusse sõita. See on edukas, maksujõuline sihtrühm, kuid elanikkonna spektris ainult väike osa.
 • Keskustesse koonduva liikumise keskkonnakulu ei ole määruse aluseks olevas strateegias analüüsitud.
 • Arusaamatult on tervisespordikeskuste riikliku toetuse eeltingimuseks seatud kunstlume tootmisvõimekus. Kunstlumi nagu oleks absoluutne liikumise alus. Kunstlumi võib olla vajalik tippsuusatajatele. Harrastajad võiksid "rahu teha" meie aastaringide loomuliku ringkäiguga. Looduses liikumise võimalusi leidub kõigil Eesti aastaaegadel.
 • Kunstlumetootmise nõudeks seadmine on seda arusaamatum praeguse aja väga kõrgete energiahindade tingimustes. Ajal, kus enamus rahvast on energia hinnatõusu tõttu mures, kuidas suudetakse toime tulla, Riik toetab edevat kunstlumel ja tehislikel maastikuprofiilidel suusatamist.
 • Arusaamatus saab mõistetavamaks, kui vaadelda, kelle arusaamade järgi tervisespordikeskusi (sageli ka: "terviseradu") on viimase ligi 20 aasta jooksul arendatud. Domineeriv roll on olnud SA Eesti Terviserajad. Kuid SA Eesti Terviserajad kontseptsioon, olles küll 20 a tagasi innovatiivne ja edasiviiv, on ajale jalgu jäänud. Praeguseks kahjuks kitsas, kunstlumesuusatamise keskne ja tihti loodusele kahjulik.
Eriti teravalt tulid SA Eesti Terviserajad kontseptsiooni puudused esile 2022. a Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal õigusvastaselt alustatatud nn "terviseradade ehitamise projektiga, mille käigus raiuti kaitsealal maha 787 puud, sh ka Natura 2000 erikaitsevööndist. Nõmme-Mustamäe maastikaitsealal on ette valmistatud veel teine, samalaadne, kaitsealust loodust kahjustav SA Eesti Terviserajad projekt, mis näeb ette 222 puu hävitamise ja muu hulgas ka Mustamäe nõlva profiili muutmise.
 • Ministeeriumi poliitika olemus saab ka selgemaks, kui arvestada, et SA Eesti Terviserajad juhataja asus 2022. a ise tööle ministeeriumi (toetuste saajast toetuste jagajaks). See viitab terviseliikumise poliitika kujundanud otsustajate ja mõjutajate kitsale ringile.
SA Eesti Terviserajad projektid Nõmmel-Mustamäel on ette valmistatud ilma elanike ja liikujate kaasamiseta. Demokraatliku riigikorraga ei käi kokku, kui nii olulistes ühiskondlikes küsimustes, avaliku looduse kasutamise otsuste tegemine on ühe sõpruskonna, eriti aga ühe kinnisvaraarendaja kontrolli all.
 • Orienteeritus tasulistele teenustele. Määrus 2023-2026: "Toetuse andmise tulemusena arendatakse igas maakonnas edasi kuni kahte regionaalset tervisespordikeskust, mis pakuvad inimestele mitmekülgseid võimalusi tegeleda aasta läbi vabas õhus ja PEAMISELT [minu rõhutus] tasuta erinevate liikumisharrastustega. " Eelmise toetusperioodi 2019–2022 määruses oli "TASUTA". Nüüd on  lisandunud: "peamiselt tasuta".
 • Määruses ja selle aluseks olevas strateegias ei ole arvesse võetud loodushoiu vajadust. Tervisespordikeskusi reeglina ei rajata tühermaadele ega linnakeskustesse, vaid looduslikult kaunitesse kohtadesse. Looduslikult kaunid kohad seejuures ei ole enne nn "terviseradade" ehitajate tulekut inimtühjad. Vanad, väljakujunenud rahva liikumisviisid peavad teed tegema. See ei ole demokraatlik.
Tallinna kogemused (Nõmme-Mustamäe kõrval ka Järvel) näitavad, et ajad, kus puutumatut loodust oli spordi "taristute" ehitamiseks vabalt võtta, on pöördumatult möödas. Tervisespordikeskuste rajamisel on looduskeskkonna hoid saanud väga oluliseks. Samuti on saanud oluliseks erinevate liikumisviiside vahel tasakaalu leidmine. Nõmme-Mustamäe kogemusel SA Eesti Terviserajad arvates tavaline metsas jalutamine - mida on tehtud aastaid - nagu ei olegi liikumine. Liikumine tulevat alles nn "terviseradadega", asfalt- või graniitsõelmekattega. Määruses kahjuks need tänapäeval väga teravaks saanud ühiskondlikud küsimused kajastust ei leia.
 • Aktuaalseks peaksid saama loodussäästlikud liikumisviisid. Sellist mõtteviisi määruses ja selle aluseks strateegias samuti ei leia. Jätkatakse 20 a jooksul harjumuspäraseks saanud rööbastes. Aeg aga on vahepeal muutunud.
Tervisespordikeskuste strateegia vajab muutmist - DEMOKRAATLIKUMAKS! LOODUSTHOIDVAMAKS! ENERGIATÕHUSAMAKS! KODULÄHEDASEMAKS!